Mannapuder margariiniga

Üleeile oli see kaunis päev, mil naasesin koju 9 päevasest floristika praktikumist. Pikkade päevade jooksul juhtus nii mõndagi mainimsväärset...ja need päevad olit tõesti pikad. Minu jaoks küll siiski mitte nii hullud kui mõnele teisele. Kuid nagu mul vist juba tavaks on kirjutada: alustame algusest.
Aga ma pole kindel kus on algus...kas see hetk, mil ma oma kodinatega väravast välja astusin ja jaanipäevale suundusin...või kui ma Haapsalus bussi istusin...või Tartus Vanemuise õppehoone ees oma hiiglasliku koti Kaarini autosse pressisin...?

Hakkaks rääkima jaanipäevast, aga sel juhul tuleks see küll rekord pikkusega postitus... Seega jaanipäevast võib sipake lugeda hoopis Taneli blogist. Esimese lahkujana ma küll kõigest osa ei saanud..nt T pudrukeetmisoskustest. AGA omletti oskab ta teha küll ;D Ja üldse: jaan oli äge! :)
Tartus veedetud ajast mainimisväärset?...mmm...ehk see kuidas ma piraadimõõk käes mööda linna jalutasin ;)

Ja näe, jõudsin viimaks praksini välja. Valgamaale Alale sain õnneks Kaarini autoga. Ja veel suurem õnn oli, et ma ei pidanud oma kotti Vanemuise ette käe otsas tassima, vaid Külli viskas hommikul selle garderoobi ära. Kui kõik olid kohal ja Lõunakas shoppamispeatus tehtud, asusime teele. Alasse sisse sõites oli esimene silmatorkav asi teeservas ilutsev baarisilt, Kaarin hõiskas rõõmsalt, et siia me õhtul tuleme. Tüng! Too kohvikbaar oli vist juba mitukümmend aastat suletud, kuid milleks silt ära korjata? Hea reklaam ju kõrval olevale poele st kui baari ei saa, lähed lohutuseks poodi.
Ööbisime kohaliku põhikooli õpilaskodus. Ma jagasin viiest tubal nelja ökoloogist tüdrukuga. Elamine oli normaalne kui välja arvata see kohutav palavus. Akent ei saa ju avada, kui lambid säravad ja lampe ei saa kustutada, kui osad soovivad poole ööni õppida. Minu rekord oli vist pool kaks...ja noh...oli ka neid kes vist õppisid kella neljani hommikul. Ma ei tea..ma lihtsalt ei viitsinud. Ja pealegi...ma pole eriti öösel ülevalolija ka, mõned teavad seda eriti hästi ;) Ma parem õpin päeval...
Praks ise...kõigepealt andsime allkirja, et me ei söö metsas igat ettejuhtuvat marja ja üldse oleme kursis ohutusnõuetega seejärel jagunesime paarideks ning kohe esimesel õhtul läksime õue ja järgmistel päevadel ka. Kui polnud metsas või teeservas taimi välja sikutamas, siis olime saal-võimlas neid ajalehtede vahele paigutamas. Või samblaraamatut koostamas ja samblaid õppimas enne teisipäeva, mil see arvestus ära oli või taimi herbaariumisse sättimas ja ladina keelt pähe ajamas peale teisipäeva, kui silme ees virvendas juba eksam 250 liigi peale.
Tavaline päev: hommikul kell üheksa hommikusöök..no näiteks määrdesai ja riisipuder margariiniga. Iga puder seal oli margariiniga! Mis ajast süüakse mannaputru MARGARIINIGA? Ok, peale sööki oli 17 minutit (Siim võttis aega) Enrique mähkmete vahetamist ehk kuivade ajalehtede panemist märgade asemele meie taimekogus. Seejärel me tõenäoliselt läksime kuskile välja (viimastel päevadel siiski oma tuppa ladina keelt õppima) ja korjasime uusi taimi, need jõudsime vedamise korral enne sööki Enriquele juurde lisada. Lõuna oli kell kolm ja sisaldas reeglina midagi sünteetilist nt morssi või kisselli või...üks kord sai piima ka. Tegelikult...makaronid ja supid olid täitsa head..
Peale lõunat sai vedamise korral natuke leboda või siis jätkata taimede pakkimist. Mingi hetk toimus õhtul hariv loeng või rühma ülesanne. Mingi moment tuli teist korda kuivad vahelehed pakki panna ja märjad nööridele kuivama. Väga tihe graafik. Ei mingit puhkust või vaba aega nagu eelmine aasta Järvseljal. Vahelduseks oli poes käimine või õhtusöögi orgunnimine, seda nimelt pidi ise tegema, aga noh, meil oli super köök olemas.
Tegelikult...nii hull polnudki :) Ilmaga meil ka nii hullult alt ei läinud, kui algul tundus. Esimesed päevad olid küll vihmased, aga pärast tuli päikest ka ja taimed kuivasid kenasti ära. Uusi tutvusi sain ka...või täpsemalt: rääkisin pikemalt ka nendega, kellega varem polnud eriti suhelnud. Nii oligi palju põnevam. Muidu, kui on enda gäng kohe olemas, siis ju on teistega vähem suhtlust...
Õppimisest sai küll lõpuks totaalselt kopp ette, aga ilmvõimatu see ka polnud. Ja unest vist ka väga puudu ei jäänud, sest pole kodus mingit nö järele magamist teinud.

Muud huvitavat:

• Pange kotti eri liiki taimi ja laske kellelgi käsi sisse pista ning katsumise järgi ära määrata. Õppejõud korraldasid meile sellise katsumuse. Ülilõbus oli ja läks suhteliselt täppi ka :)
• Kuidas kutsuti vanas Kreekas ühiskonnast eemale hoidvat inimest? Idioot.
• Mida teha kui on liiga palav, et magada? Mingi öösel kell neli külma dušši alla;) (A)
• Kuidas inimesi metsas närvi ajada? Ütle, et sa leidsid just hiiglasliku puugi mööda jalga üles ronimas.

Kindlasti jäi miljon asja rääkimata, kui ausalt öelda on mul jahvatamisest veidi kõrini :P
Natuke veel viimasest päevast. Vastamine toodi varasemaks ja seega sain juba laupäeval koju. Tegin arvestuse esimeste seas ära ja oli mõnus tunne küll kui enam tõmblema ei pidanud. A sain muideks :P :) Tänu Stiinale ja tema mehele jõudsin Tartu-Haapsalu bussile, see jättis mu küll ilma afterpartyst...aga ma juba olen selline asotsiaalne idioot :P Ei tegelikult...mul on kahju ka natuke, kuid muidu oleks ma ainult 2 päeva kodus saanud olla enne järjekordset Virumaa drifti. Ma olen ju meeletult kodukeskne inimene.
Ma jõudsin laupäeva õhtul isegi vanaisa sünnale :) Pm kohe kui bussist maha sain ja kodinatega koju, hüppasin autosse (Tumesinine Iludus ei kriiska enam igal ristmikul nii et inimesed vahivad! :D) ning sõitsin suvilasse. Seal tabas ming meeletu jutukus ja ma ei lasknud kellelgi end segada. Sauna sai ka! Aga julmurid vaatasid rahulikult pealt, kuidas ma oliivi seene pähe suhu panin. See OLI r õ v e!!!

Lõpetuseks mainiks veel, et mul oli alates poolest Rapla-Märjamaa teelõigust huvitav vestlus taga istuva meesterahvaga. Jah..vägagi huvitav. Liiga huvitav, et seda blogis kirjeldada :D Parem räägin näost näkku kui vastav teema kusagil kerkib :P

Ida-Virumaal asumisel

Minu päev: hommikul ärkan umbes 12. Kobin sööma, kui teised lõunatavad, kirjutan GPSist koordinaadid välipäevikusse ümber ja siis on mul vaba aeg teha, mis süda kutsub kuni 11 õhtul. Enamasti teen ma ilmselt ka lõunauinaku, et mitte kuuse alla samblasse magama vajuda öösel. Siiani on mu vaba aega täitnud taimed, kassipoeg Alex (või Aleks), püüniste üles panemine (mina siiski olin puu all, kui Jaanus tüve mööda üles turnis), teises majas (lendoravate hotell hellitavalt st koht, kus kõik teaduse tagaajajad ööbivad va perekond Rennelite vanaema, tema ei aja teadust taga, vaid koob kangastelgedega kaltsuvaipu) koristamine ja vanadest kingadest ning riietest lõkke tegemine. Samuti saunategu (ok tglt ma tassisin vaid paar sületäit puid...) ja saunas pesemine, teleka vaatamine (õhtused filmid, mis on parem pooleli jätta, et varem metsa saada ning seega ka varem tuttu+ jalgpall, mis jäi ka pooleli). Süüa saab siin super hästi. Pereema on hea kokk ;) Vähemalt ma arvan, et tema teeb süüa, tegelikku protsessi pole ma veel kordagi näinud...
Kell 11 on paras aeg metsa minna st autoga aeglaselt kohale sõita, GPS sisse lülitada, antenn kätte võtta ja üle langenud puude ja muu räga ning põlvini mudalompide ronida ning oravad üles otsida ( veab kui nad eest ära ei jookse) ja siis GPS taskust välja õngitseda, punkt ära märkida ja välipäevik ka ära täita. Nii 4 korda, sest praegu rohkem kaelustatud loomi pole.
Magama saab umbes kahest, kui veab ja neljast, kui ei vea st et umbes päikese tõusuks. Ning kui ma peaksin üksi metsa minema, siis on vedamine kui ma hommikuks auto üles leian...
Siiamaani olen leidnud: 5 puuki, mis on kahtlane...neid peaks rohkem veel olema...aga noh, minu õnn kui neid tõesti ei ole kusagil oma punnusid minu verega täitmas; tuhat sääske ja kihulast; hunniku lompe, millest ma pole kindel, kas julgen/suudan autoga läbi sõita nii, et Tumesinise Iluduse põhi ka kaasa tuleb, mitte suplema ei jää....; 2 lendoravat, kellest üks näris Jaanuse sõrme ja hiljem lasi jalga ka veel (see oli Mihkel) ja teine sai raadiosaatja kaela ning minult nime Minni. Teda sain kinni/käes ka hoida (muretsesin nagu segane, et äkki laseb jalga...); hulgaliselt muda, millest suur osa elutseb nüüd mu pükste peal; koha õues, kus on 2 pulka levi (kellel sai aku tühjaks kohe, kui ta seal suure hurraaga emale helistama hakkas?).

Väljas on täna päike, see on midagi uut. Enamasti on seal muidu ikka vihm olnud. Ehk on mets natuke kuivem...Ehk olen ma nädala pärast ka veel hinges...ehk ei murra karu mind vahepeal maha (kui ma äkki emme ja poegade vahele satun...no ok..karud ikka öösel vist magavad...ehk ei astu ma karule öösel pähe, kõlab siis natuke reaalsemalt ;D) ....ehk ma näen hunti :P...ehk ehk ehk.
Tegelikult tahaks sellise ilusa ilmaga kodus olla. Kes seal muru niidab ja maasikaid rohib? Mu ebaküdooniahekk on ka naati ja nõgest täis...

Täna õppisin natuke kaltsuvaiba tegemise nippe. Mitte piisavalt, et ise meistriks hakata...aga huvitav oli ikkagi. Vaba aeg jätkub...

Shine

Julmalt hea pilt lihtsalt.

Täna võib näha ka natuke päikest.

Maasikad!Ema tehtud maasikarabarberikook on lihtsalt parim!

Mõnus.

Viimased ilmad on olnud...mmm kui mõnusad! Ja seega ka viimased päevad. Nii hea on olla Tartu korterist eemal: kodus.
Laupäev oli ideaalselt mõnus, läksime varakult suvilasse perega ja askeldasime seal sooja päikese käes õhtuni välja. Saun oli ja melon oli, viimane oli nii maitsev, et ma ei teadnudki, et nii häid üldse olemas on. Ja šašlõkk...rohkem ei pea vist jätkama, sest see ütleb kõik :D
Pühapäeva hommikul pool 8 istus A2 mu voodi äärele ja teatas, et ma pangu riidesse, sest meil on korv ja auto ning me läheme kuhugi. Sõitsime ning kõndisime natuke. Kraaviserval õitsesid veel pääsusilmad, raba äärsel puisniidul kullerkupud ja kuldkingad, päike paitas soojalt. Niidu servas jõekäärus oli väike istumuiskoht ja seal pakkisime piknikukorvid lahti. Mõõõõnus :D Tohutult ilus ka.
Hiljem käisime laadal (kui see just laup polnud...), kus oli erk ja uhke kollakas hobune. Lakk nagu prževalski hobusel püsti ja saba punaste lintidega ehitud.
Seejärel läksime poistega Kohatusse jõe äärde ja lebosime seal hulga tunde. Viskasin esimest korda elus lanti ja ujusin meetrikese enne kui külm tagasi kaldale peletas. Solistasin niisama jalgupididi jões ringi ning vaatasin kalu. Päike kõrvetas eriti võimsalt, isegi mina hakkasin mõtlema, et natuke liiast. Mitte et ma oleks vitsinud siis koju minna v midagi...eks mul oli ju vaja ikka veidi liialt küpseda, et esmasp toas istuda või ainult pikemate pluusidega õues käia :P
Täna aga on juba jahe, kahju. Kuid peenardele teeb kerge vihm kahtlemata head, nagu ka minu tolmusele autole. Saabki toa ära koristada ja vaikselt pakkimisele mõtlema hakata: esmaspäeval ootab ees midagi jõhkrat. Sõit Ida-Virumaale ilma kaardilugejata... Vähemalt ei jää teele suuremaid linnu...ilmselt.

Vb lisan hiljem mõned pildid ka kui digikas koju naaseb :)